Ortograafia ja võõrsõnade õigekirjutus; tsitaatsõnad, tuletised

Eesti ortograafia põhiprintsiibid. Võõrsõnad, tsitaatsõnad, võõrnimede ja tuletiste õigekiri

Ortograafia
1. õigekiri kui üldkasutatav kirjaviis;
2. õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus, õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest – kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid.

Eesti ortograafia põhiprintsiibid
1. foneetiline ehk hääldusläheduse põhimõte
Erandid:
teise- ja kolmandavältelise vokaali ja diftongi puhul: maali ja .maali, seina ja .seina
teise- ja kolmandavältelise l, m, n, r, s puhul: (mere) kallas, (vihma) kallas
n ja ŋ (velaarpalataalne nasaal) puhul: kand, rong
u-lõpulise diftongi puhul: kaua, laua (hääldus kauwa, lauwa)
palatalisatsiooni puhul: palk, pal’k; pan’n, kann, kas, kas’s, katt, kot’t, lood, lood’)
j mittemärkimine, kuigi häälduses esineb: müüa (hääldus müija) ja müüja; siia

2. morfoloogiline ehk vormiprintsiip
hoitakse lahus tähendusi: all ja hall; agu ja hagu
gbd ja kpt gaas ja kaas, baar ja paar, ball ja pall)
sama morfeem ei pruugi häälduses säilida, kuid säilib käänates ja pöörates: kärbes ja kärbse, umbne ja umbse, hoogne ja hoogsalt, kandma ja kandku; kuigi helitu hääliku kõrval hääldatakse paari teises sõnas enamasti tugev kpt.

3. semantiline printsiip
Suur ja väike algustäht aitab eristada üldnimesid ja pärisnimesid: Kivi – kivi
Kokku- ja lahkukirjutamine: noor mees ja noormees, vana ema ja vanaema

Eesti keele sõnade struktuuri fonotaktika

Fonotaktika on häälikute kombineerumine sõnades. Konsonantide ja vokaalide vaheldumine loob sõnastruktuuri reeglistiku, kuid sellele ei allu võõrsõnad.

Eesti keelele on omane CVCV vaheldumine nt pesa, VCV ema ja rõhk 1. silbil.

Võõrsõnad sisaldavad struktuurivõõrusi:
- rõhk on mujal kui 1. silbil (reporter, direktor, miljöö),
- sisaldavad võõrsõnatähti f š z ž (fanfaar, šaht, zlott, žurnaal)
- gbd sõna algul: glögi, ballett, draama
- eesti keelele võõrad diftongid
io bioloogia eu terapeut üa hüatsint ua tualett
üe müeliit uo fuorograaf ou proua ie pieteet

- võõrad konsonantühendid
nr žanr bs absurd
gd smaragd nh bronh
dk vodka gt foogt
bt abt
- järgsilpides pikad vokaalid ja diftongid
menüü, ateljee, ruloo, epopöa, kantselei (omasõnades esinevad ai ei ui)
- järgsilpides vokaalid o õ ö ö ü
kino, loto, miljonär, polüglott
- järelosistes liitsõnataolised elemendid
-nüüm sünonüüm
-droom hipodroom
-aar repertuaar

Klusiilid (gbd ja kpt)
1. gbd-ga algavad vaid võõrsõnad (ballast, detail, graniit). Omasõnad ja laensõnad on kpt-ga (kott, pea, tugi; kindral, piibel, tukat).
2. nõrgad ja tugevad sulghäälikud eristavad tähendusi:
baar – paar, düün – tüün, gild – kild
3. eri aegadel laenatud samad tüved:
balloon – pall, blankett – plank, glasuur – klaas, graveerima – kraav, doos – toos

F ja V
1. sõna algul eristab tähendusi: faas ja vaas, foon ja voon, farss ja varss
2. vanades laenudes f ˃ v: villima (füllen), vürst (fürst)
3. mitu korda laenatud tüved: vorm – formeerima, vundament – fundamentaalne
4. sõna sees ja lõpus f ˃ hv: paragrahv, krahv, kohver, trühvel, kihvt
5. f on sagedam sõna algul ja ka mujal: fagott, festival, trafaretne, šiffer

Sibilandid š z ž
š ˃ s: sinel, sahver, slepp, sarm, snepper, stamp, siiber, spits, snitt, sintoism.
sh ja zh ei ole lubatud!
z muganeb aja jooksul samuti: seniit, sodiaak

J
1. häälduses esineb, kirjas ei märgita: meie, aias, süüa, müüa
2. häälduses i+j, kirjas jj: majja, ojja, tujju
3. esineb ja kirjutatakse silbi algul: sa-jab, ma-jo-nees
4. uuemates võõrsõnades i, kodunenumates j: revisionism, revisjon; missioon, misjonär
5. i püsib sõnades, kuhu talle järgneb eri silpi kuuluv a o u: raadio, staadion, dünastia, akordion, tšempion, raadium

H
h - pika täishääliku järel: psüühika, stiihia, stiihiline
- lühike h täishäälikute vahel: abstraheerima, boheemlane, mahorka
hh - pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel: almanahh, epohh, krahh, mahhinatsioon, psühholoogia, mehhanism, rahhiit.
mehaanik, mehaaniline ja mehhaanik, mehhaaniline

F ja Š
f-i ja š õigekirjutus käib kpt kirjutamise reeglite järgi - lühikest f-i ja š-d ei ole. Pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahega.
profid šefid, proffe šeffe; mafiooso blufib, maffia bluff; käin duši all, võtan dušši; ostan guljaši, söön guljašši; leidis niši, poeb nišši
- f ja š sõnades afekt, aferist, efekt, grafiti, rafineerima; ešelon, finišeerima, atašee.
- f ja š pika täishääliku järel: biograafia, graafika, graafiline, süüfilis; geiša.
- š viimases silbis, mis ei ole pearõhuline: fetiš, finiš, hašiš, tšaardaš
- Kaashäälikuühendeis: borš : borši : .borši ; revanš : revanši : .revanši

Kaashäälikuühendid
kõrv, kõrvu
pits, pitse
pappel, paplid
silmad, silmi
koppel, koplid


Liidete liitmisel:
-lik türanlik
-jas kausjas, usjas, trepjas
-lane linlane, kaslane
-ne metalne,
-kond lipkond
-le, -ne verbides mäslema, tipnema

Erandid J
Ülipikk s - l, m, n, r järel: morss, valss, kirss, seanss, renessanss, ressurss.
Mis häälik väldet kannab? börs, hirss, kurss, pärslane, hirss, pärssima; kirss : kirsi : kirssi
Liited: farss ˃ farslik, konkurss ˃ konkurslane, marss+ruut = marsruut
Liiteid ja liitsõnu tuleb lahus hoida: võrkkiik, vaskkatel, presshein, kloššseelik, vurrkann, masstöö, presshein

-ki, -gi
helitule -ki: sulgki, kappki, kottki, laudki, kurbki; kasski, šeffki
helilisele (täishäälik ja kaashäälikutest l, m, n, r, v) -gi: emagi, elugi, pallgi, kulmgi, konngi, vurrgi, värvgi

kond-liide
lipkond, aga keskkond, rõhkkond – sõnast ei kao foneem (häälik, mis kannab tähendust), kuigi kaob pikkust märkiv topelt p.

ne-liide
modern + ne modernne, modernse. Sõnast ei kao foneem!
Kompleks + ne, kompleksne, kompleksse


Võõrnimede kirjutamine

Võõraid isiku- ja kohanimesid kirjutatakse nii nagu lähtekeeles. Ladinakirjalisest keelest võtame need üle lähtekeelsel kujul, muukirjalisest keelest kanname reeglite järgi üle eesti kirja.
Nt Liechtenstein, Canberra, Venezuela, Jean-Pierre Chabrol, Geoffrey Chaucer ..
Almatõ, Usveja järg, Samara, Juri Kazakov, Šotha Rusthaveli ..

Erandid
Ajalootegelaste nimed, mis meil rohkem tuntud:
Aleksander Suur, Katariina II, Peeter I, Karl XII
Kohanimed
1. Eksonüümid (väljaspool meie keeleala olevate kohtade eestikeelsed nimed): Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome, Läti, Siber, Pihkva, Oudova, Turu, Riia, Võnnu, Koiva; Alpid, Aafrika, Euroopa, Aasia, Läänemeri, Vahemeri, Must meri, Punane meri .. Eksonüüme on vähe ja juurde neid enam ei teki, pigem esineb tagasivõtte. Nt Roheneemesaared ˃ Cabo Verde, Elevandiluurannik ˃ Côte d’Ivoire
2. Mugandnimed. Keelekorraldus püüab hoida mugandnimede hulka võimalikult väiksena. Enam ei tunta Liihtenšteini, Šlesvig-Holšteini, Vürtenbergi, Amasoonast, Niagaarat, vaid on Liechtenstein, Schleswig-Holstein, Württenberg, Amazonas, Niagara. Kui kasutada nime originaalkuju, on see igal juhul õige!

Tsitaatsõnade kirjutamine

Tsitaatsõnad ja -väljendid on puhtvõõrkeelsed ja neid kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud. Hääldus on võõrkeelelähedane.
Nt exclusive – ld ‘(viimane) välja arvatud’
in corpore – ld ‘terves koosseisus’
de iure - ld ‘õiguslikult’
deus ex machina – ld ‘jumal masinast’
self-made man – ing ‘omal jõul edu saavutanu’
à propos - pr ‘muuseas’
comme il faut - pr ‘eeskujulik, korrektne’

Tsitaatsõnu kirjutatakse kursiivis, käänatakse ülakoma abil: grand old man’ist.
Kui keeles on tsitaatsõna juba nii kodunenud, et on kujunenud võõrsõnaks, on soovitatav kasutada võõrsõna:
beatles ˃ biitlid, businessman ˃ bisnismen, fun-club ˃ fänniklubi, graffiti ˃ grafiti, grafiitod, hacker ˃ häkker, pizza ˃ pitsa, pub ˃ pubi, rock ˃ rock

Nimedest saadud üldsõnade kirjutamine

Võõrnimedest saadud üldsõnad kirjutatakse nagu teised võõrsõnad häälduspäraselt:
Guillotin – giljotiin, giljotiinima
Champagne – šampanja
J. H. Browning – brauning
Cro Magnon – kromanjoonlane
Diesel – diisel
Darwin – darvinism
Gobelin – gobelään
Gilette – žilett
Maecenas – metseen
J. Nicot – nikotiin

Võõrnimetuletiste kirjutamine

Võõrnimetuletised kirjutatakse nime ortograafiat säilitades, üldsõnaks muutumist näitab väike algustäht. Liited -lik, -lane, -lus, -ism, -ist lisatakse nimele harilikult ilma ülakomata:
balzaclik, chaplinlik, chopinlik, goethelik, gogollik, kreutzwaldlik, mozartlik, hollywoodlik, kuperjanovlane, madridlane, stockholmlane, zürichlane, kiellane, philadelphlane, aristotellus, chopenhauerlus, freudism, thatcherism
Ülakomaga saab toonitada nime ja liite piiri
1) kui kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad: bordeax’lane, cannes’lane, poe’lik, watteau’lik, rabelais’lik
2) ei taheta rakendada eesti konsonantühendi reeglit: faehlmann’lik, thomas-mann’lik; ka eesti nimede puhul mutt’lik, artur-kapp’lik, rumm’lane; aga tallinlane, krimlane, jeruusalemlane!
Mitmesõnalist võib kirjutada kokku või eristada sidekriipsuga:
newyorklane, riodejaneirolane; rocca-al-marelane, jeanne-d’arclik, brigitte-bardot’lik

! Ainult kõige üldisemalt levinud võõrnimetuletistes on nimeosis muganenud:
darvinism, kalvinism, marksism, masohhism (Sacher-Masoch), šovinist (Chauvin), luterlus.
Harva kasutatavate liidete puhul aga on nimekuju häälduspärastamine tavaline: lioonitar (Lyon), haimoriit (Highmore), mendeleevium (Mendelejev), šeikspiroloog (Shakespeare) – aga shakespearelik.